Lekkiv koaksiaalkaabel, tuntud ka kui lekkiv kaabel, omab sisuliselt sama struktuuri kui tavalisel koaksiaalkaablil, mis koosneb sisejuhist, isoleermaterjalist ja perioodiliselt paigutatud piludega välimisest juhist. See toimib signaali ülekandeliinina, saateantennina ja vastuvõtuantennina.
Selle tööpõhimõte seisneb selles, et elektromagnetlained levivad kaablis pikisuunas, kiirgades samal ajal välisjuhi pilude kaudu väljapoole. Samal ajal saab pilude kaudu kaablisse indutseerida väliseid elektromagnetvälju, mis edastatakse vastuvõtuotsa.
Pesa struktuuri ja tööpõhimõtte alusel jaotatakse lekkivad kaablid peamiselt kahte kategooriasse: radiaalsed (RMC) ja sidestatud (CMC).
Radiaalsete (RMC) lekkivate kaablite korral on pilu vahekaugus välisjuhil ligikaudu võrdne töölainepikkusega (või poole lainepikkusega). See struktuur põhjustab signaalide faaside kattumist piludes, mille tulemuseks on otsene väljapoole suunatud kiirgus. Radiaalsed lekkivad kaablid on optimeeritud konkreetsete sagedusribade jaoks, millel on vastavas sagedusalas spetsiifilised sagedusomadused, pakkudes ühtlast signaali katvust, pikemat radiaalset vahemikku, väiksemat sidestuskadu ja väiksemat kõikumisvahemikku.
Ühendus-tüüpi (CMC) lekkivatel kaablitel on piklikud pilud või rida väikseid auke, mis on nende välisjuhtide töölainepikkusest palju väiksemad. Kaabli poolt edastatav elektromagnetlainete energia ühendub nende aukude kaudu välisruumi. Elektromagnetlained jaotuvad kaabli ümber tihedalt "pinnaelektromagnetlainetena" ja nõrgenevad kiiresti kauguse suurenedes.
