Torujuhtme lekke seire-, häire- ja asukohasüsteem kasutab põhimeetodina alarõhulaine meetodit. Kasutades torujuhtme siirdemudelit, kasutab see alarmi ja asukoha määramiseks vooluhäiret, rõhu asukohta ja põhjalikku voolu + rõhu analüüsi.
Kui torujuhe lekib, põhjustab torujuhtme sise- ja väliskülje rõhuerinevus lekkekohas järsu rõhulanguse. Ümbritsev vedelik voolab rõhuerinevuse tõttu lekkekohta, tekitades torujuhtmes äkilise negatiivse rõhulaine. See alarõhulaine levib lekkekohast torujuhtme ülemisse ja alumisse otsa, lagunedes eksponentsiaalselt, kuni vaibumiseni. See rõhulaine erineb oluliselt tavalistest rõhulainetest, millel on järsem esiserv. Kõrge -tundlikkusega rõhusaatjad mõlemas otsas võtavad vastu selle lainesignaali, mille seejärel omandab andmehõivesüsteem. Süsteem ühendab rõhu ja vooluhulga muutuste omadused, et teha kindlaks, kas leke on toimunud. Mõõtes ajavahet hetkelise rõhulaine ülemisse ja alumisse otsa saabumise ja rõhulaine levimiskiiruse vahel torujuhtmes, arvutab süsteem välja lekkepunkti asukoha. Selliste tegurite, nagu torujuhtme müra, häirete ületamiseks kasutatakse lainete teisendust ja korrelatsioonianalüüsi, et uurida alarõhulainete levimisomadusi ning müra ja veehaamri lainete teisendusomadusi torujuhtmes. Seda kombineeritakse torujuhtme seina elastsuse ning vedeliku füüsikaliste parameetrite ja omaduste analüüsi, töötlemise ja arvutamisega. Tavaliselt toornafta transportivate terastorustike puhul on alarõhulainete levimiskiirus ligikaudu 1000-1200 m/s. See analüüsimeetod on väga tundlik äkiliste lekete suhtes ja sobib inimliku vea tõttu tekkinud lekete jälgimiseks. Kuid see ei ole väga tundlik aeglase korrosiooni imbumise suhtes.
